Friday, October 20, 2017

Eesti Maastiku Maraton - elu esimene maraton

Stardikoridor - tempo tapab!

Juba mitmeid aastaid on peas käinud maratoni jooksmise mõte, kuid kohe kindlasti mitte asfaldil toimuv maraton, kuna see ei pakuks emotsionaalselt mitte midagi ning liigituks minu jaoks ainult jalgade lõhkumise alla. Kui kunagi üldse asfaldil maratoni joosta, siis lihtsalt ärategemise pärast, et linnuke kirja saada. Õnneks on jõudnud ka pikemate maastikujooksude kultuur Eestisse, mis lööb silma mõnusalt särama. ACE Adventure Racing Teami üritustel olen ikka silma peal hoidnud ja nüüd avanes suurepärane võimalus just hooaja lõpus end maratonidistantsil proovile panna. Ees ootas Eesti Maastiku Maraton 2017, mis algas Lahemaalt Kõnnust, lookles läbi Kõrvemaa ja lõppes Aegviidus.

Maratonieelselt tegin ilma süümepiinadeta kahepäevase treeningpausi, et luud ja lihased saaksid puhata. Enne maratoni ma ei pelganud seda, kas ma jõuan raja läbida, vaid pigem, mida teevad põlved, kuna paar nädalat varem Šveitsis võistlemine lõppes mõlema põlve tõsiste valudega, mis oli tingitud suuremalt jaolt järskudest nõlvadest alla jooksmisega ja sellega kaasneva põrutusega. Vältimaks rajal vedeliku -ja energiadefitsiiti, siis võtsin oma joogipauna ja hunnikus geele kaasa.

Pärast pikka nädalat, mil oli ainult sadanud, oli lausa imeline, et maratoni päeval paistis päike. Stardipaugu kõlades läks kohe üks kergejalgne, nappides võistlusriietes (lühikesed püksid, lühikeste käistega särk, joogipudeli vöö puusadel) sportlane rida juhtima. Võtsin positsiooni kohe tema taha. Olin justkui talveriietes tema kõrval. Minul jalas pikad liibukad, seljas pikkade käistega soojapesu särk ja natuke kohmakam kott joogiga seljas.

Vahe järgnevatega hakkas Pärlijõe kallastel kohe venima, ühel hetkel seljataga kedagi enam ei paistnudki. Hoidsin end teisel positsioonil ja ei kippunudki juhtima minema, kuna minu jaoks oli juba antud tempo ülejõukäiv, pulss seisis stabiilselt 170 juures. Viru rabani jõudes oli hea tunne, et nüüd saab naeltega jooksmisest kasu hakata lõikama. Läksin rajale just kõige tavalisemate Icebugi orienteerumisjalanõudega, millel on naelad all. Laudtee oli siiski enamjaolt kuivemapoolsem ja väga suurt kasu konkurendiga võrreldes ei saanud. Laudteele oli ka muidu rahvast kõndima tulnud ja üks naljakas moment oligi, kui konkurent ees ja mina järel jooksime mööda laudteed ja sattus selline koht, kus noorpaar kõndis vastu, kuid neil puudus võimalus astuda kõrvale, kuna kõrval oli raba vett pilgeni täis. Nii toimusidki kiired tantsuliigutused vastamisi ja kõik said ilma vette kukkumata jätkata oma teekonda.

Viru raba järgselt sai paar sõna konkurendiga juttu ka puhutud ja siis selguski, et tegemist on norrrakaga, pärit Lillehammerist, elab Tallinnas Eesti naisega, endine suusataja. Kusjuures tänavu Berliini maratoni jooksnud 2:38-ga. Mõne kilomeetri sain ise ka juhtida, rahustasin tempot natuke maha. Enne Tallinn-Narva mnt ületust sai viimased sõnad vahetatud, kus norrakas arvas, et liigume päris hea kiirusega, mille peale mina vastasin, et ilmselt liiga kiire algus. Paika pidasid mõlemad. Igatahes pärast maanteed lasin norrakal eest ära libiseda.


Kui norrakaga koos kippusid km ajad ikka alla 4 olema, siis edasi lasin mõnuga umbes 4:15min/km kohta. Sealkandis olid ühed porisemad rajalõigud, kuid siiski talutavalt joostavad. Võiks öelda, et orienteeruja jaoks sobilikud. Järvi järvede juures olevast joogipunktist jooksin taas mööda ilma peatumata, kuna joogipaunas oli veel piisavalt joogipoolist. Teisel pikal laudteelõigul, sellel korral Kõnnu Suursoos, oli minu jaoks kogu maratoni tipphetk. Jooksin üksi mööda laudteed, päike siras otse näo peale ja see mõistmine, et kuradima äge ja mõnus ettevõtmine ja milline vapustav loodus. Eks ma nautisin ka teisi raja osasid, kuid seal ma reaalselt eraldi mõtlesin selle peale.

Pärast raba hakkas sisuliselt rada alles pihta, tõusunukke tuli rohkem sisse, lisaks rada muutus kitsamaks ja tehnilisemaks.  Jussi järvede joogipunktis sain tagasisidet, et norrakaga on vahe 4-5minuit kanti. Maiustama ja jooma sinna ei jäänud, omad varud veel toimisid. Seal kandis hakkasid ka lühema distantsi matkajaid tee peale jääma, mis tegi raja läbimise selle koha pealt lihtsamaks, et sai neid järjest kinni püüda. Väga meeldiv oli tunda, kuidas neist möödudes sai paar ergutussõna ka juurde, mis kõik kulusid ära, kuna just sealsetel lagedatel aladel, Jussi nõmme kandis hakkas füüsiliselt raske ehk 28km juures hakkas minu jaoks maraton pihta.


Jussi nõmme juures sain esimest ja viimast korda infot, kui kaugel on järgmine jälitaja. Selgus, et vahe on 3 minutit, mis tundub selline paras vahe, kuid kui just on hakanud võitlus endaga pihta ja lõpuni oli jäänud 15km, siis see vahe võib sulada kõigest paari km jooksul olematuks. Lisaks hakkas tugevalt tunda andma ka parem põlv, eriti laskumistel, kuigi ka lausikul joostes tuli lihtsalt valu ära kannatada. 15km enne lõppu hakkas pihta ka pidev arvutamine, kui palju veel lõpuni on, seda nii ajaliselt kui ka km järgi.

Soodla jõe ületus oli küll omamoodi ettevõtmine, kuna luht oli korralikult üle ujutatud ja nii polnud kuiva jalaga teest haisugi, pigem oli tegemist veeteega, kus olid sügavad ja madalamad kohad, kus natuke sai toetada mõnele puujupile. Seda oli siiski ainult korraks, algas taas tavaline enda piitsutamine. 32,5km peal olevas joogipunktis tegin esimese kiire peatuse, jõin topsitäie vett, sõin väikse kurgiviilu ja kõrsiku. Enda joogipaunas oli küll veel vedelikku, kuid puudus teadmine, kui palju, kuid igatpidi oli lihtsam topsist juua.

Rada jätkus Riistakõrve raba ääres olevat oosi pidi, kus jooksmise tegi raskeks just väiksed tõusu ja laskumise põntsud, lisaks veel kohati kaldu nõlva peal, mis ei lihtsustanud kuidagi ühtlaselt finiši poole kulgemist, vaid aitasid just viimaseid mahlasid välja pigistada. Eriti, kui peas on teadmine, et kusagil seljataga on iga hetk keegi suure tõenäosusega järgi jõudmas. Väikest kartust süvendas lisaks veel järjest aeglasemad km ajad, kui viimase 10km ajal automaatselt kella peale tulevad km ajad ei tahtnud kuidagi alla 5 tulla.

3km enne lõppu oli korraldajate poolt üllatusena püsti pandud elustamistpunkt, täpselt viimase raske tõusu otsa Pukimäele. Surusin end kogu tahtejõuga ilma kõnnisammuta end sealt üles, võtsin laualt topsitäie juua ja lonkisin kiiresti minema. Aeg-ajalt viimase 10km ajal viskasin pilgu ikka seljataha, et kuna mind poolelusalt kätte saadakse ja nii ka 1km enne finišit. Pidin mitu korda vaatame, et aru saada, kas silmad petavad või tõesti peab nüüd lõpus veel ekstra pingutama hakkama.

Nii tuligi kusagilt üles leida viimased varud, jalad olid parajalt krambieelses seisundis, lisaks veel üks käsi kiskus ka krampi. Viimasel tõusunukil enne tänavatele jõudmist oli ilmselt krampidesse langemine täiesti noatera peal, kuid asfaldile jõudes andsin hoogsalt jalgadel minna. Õnneks vahe ei vähenenud, pigem püsis sama ja nii kõige meeleheitlikumaid liigutusi ei pidanud tegema hakkama. Küll aga finišijoone eelselt käsi üles tõstes viskas korralikud krambid sisse ja käed langesid sama kiiresti alla tagasi. Viimane 1,06km tuli 4:14min/km.

Lõpuks aeg 3:17:59, norrakas 7 minutit 53 sekundit varem finišis. Kait Vahter jäi 31 sekundiga selja taha. Polar näitas GPS järgi lõpuks 43,3km. Tulemuseks tubli teine koht. Jah, lõpuni ma jõudsin, kuid kui treeningmaht ei ole selliseks pingutuseks vastav ja pole ka pikemaid treeninguid teinud, siis tuligi see kõik rohkem tahtejõu pealt. Kindlasti oli tegemist oma olemuselt ühe orienteerujasõbralikuma jooksuvõistlusega, kuid kindlasti mitte pikkusega. Tänavu kõige pikem orienteerumisvõitlus jäi ajaliselt rohkem kui tunniga maratonile alla.
Autasustamine

Top10 tulemused


Automaatsed km ajad

Kahju, et rauast jalgu ei ole. Finišijärgselt lohistasin oma tühjaks pigistatud jalgu järel, põlves korralik valu. Nii jätkus puujalgadega käimine veel mitu päeva. Esimesed kaks päeva pidi väga rahulikult ringi käima. Kolmandal päeval oli juba parem, nüüd neljandal-viiendal puhkepäeval on keha justkui taastunud, kuid parema jala talla all, kanna lähedal on valu sees, mis annab just liikumise peal tunda. Järgmisel korral ma nii pikale distantsile nii tugeva tallaga ja naeltega jalanõudega võistlusele peale ei läheks. Esialgu oli plaanis tavalise tossuga minna, kuid kes see jõuab neid vett täis veepakke järel vedada. Õnneks on hooaeg läbi ja puhkepäevade lubamine ei ole patt, kuid loodetavasti taandub ka see valu ja saab korralikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata.

Suured tänud korraldajatele, kes on nii ägeda ürituse ellu kutsunud ja suudavad selle ka edukalt läbi viia. Eriti hea oli minu arust kogu raja ulatuses rajatähistus. Kes teab, uuel aastal olen võibolla uuesti stardis.

Võistluse koduleht
Tulemused

Thursday, June 29, 2017

Kodune MM - kord elus võimalus

Finaalis näeme, just nii nagu 2011 Prantsusmaal.

Pikk ootus on läbi! Juba täna algavad maailmameistrivõistlused Tartus. Minu distantsiks on sprint, mis tähendab, et nüüd täna, reedel, toimub sprindi eeljooks, kus meestel on kolm gruppi, igaühes neist 38 meest joonel, edasi pääseb homsesse finaali 15 ehk kokku jookseb finaalis 45 meest. Finaal toimub homme. 

Minu stardiaeg on 14:20 (võistlus ise kestab 13:00-15:30)

Võistlust saab kõige paremini jälgida Tartu raekojaplatsis. Need, kes pelgavad tänast ilma või ei saa füüsiliselt kohale tulla, saavad võistlust jälgida http://woc2017.ee/live/sprint-qualification (vasakul menüüs on lingid).

Homset finaali saab taas kõige paremini jälgida raekojaplatsist, kuid otseülekannet saab vaadata ka ETV2-st.

Neljapäeval sai viimane ettevalmistav treening tehtud modelil, mis toimus võistlusmaastiku kõrval. 
model

Monday, June 19, 2017

Joensuu-Jukola - avavahetuse 19.koht

Keskendunud sportlane koos parima fänniga pilti tegemas enne starti.

Füüsiliselt väga raske võistlusnädal lõppes edukalt. Neli starti ühe nädala jooksul oli korralik katsumus, eriti kui ükski neist startidest pole vähem olulisem. Reedel oli keha täiesti väsinud, veel laupäeva hommikulgi oli kehas kangus sees, kuid Jukola ühisstardiks oli olemine juba päris hea.

Viimati sai Jukolal esimest vahetust joostud Jämsas 2013, kui tulin rajalt kohal 24 ja 1:02 kaotusega. Nüüd Joensuus parandasin oma parimat kohta ja tulin rajalt 19.kohal ja kaotust 1:26. Head tulemused mõlemad, kuid seekordne erines eelmisest päris palju.
Kaart koos GPS-teekonnaga, pluss punasega need kohas, kust ma tegelikult oleksin pidanud minema,


Rada algas kohe väga pika teejooksuga, millele eelnes pikk K-punkti jooks, mis oli umbes 900 meetrit ja kus keskmine kiirus jäi alla 3min/km. Teel esimesse hoidsin täpselt sellist tempot, kus ma tundsin, et ma end liiga kinni ei jookseks. Samal ajal vaatasin, kuidas liidrid natuke eest ära vajuvad ja kuidas ma jooksen täiesti tundmatute tüüpidega koos, rahustas natuke see, et näha oli ka rinnanumbreid, mis kuulusid top 25 hulka.
Start

Startisirgel alla 3min/km tirimas ja oma kohta otsimas.


Kohe, kui lõpuks metsa jooksma sai, tekkis kergendus, kuna siis hakkasid teiste seljad vastu tulema. Metsa all pehmel pinnasel tundsin end palju paremini. Teise punkti piirkond oli juba korralikku sahmimist täis, kes oli järje kaotanud, kes lihtsalt lootnud, et punkt tuleb vastu, mina tegin ainult oma asja ja sain sealt põhimõtteliselt puhta nahaga minema.

Sellel hooajal on tõusud olnud minu kõige nõrgem külg, kuid üllatuslikult saan tagantjärgi näha, et viiendasse punkti olen jooksnud teise vaheajaga. Kuuendasse minnes hakkasin liiga palju teiste selgade järgi minema ja liikusin liiga pikalt valede hajutuste suunas, ühel hetkel korrigeerisin, kuid liiga vähe ja pidin lisatõusu võtma enne punkti. Kusjuures sellel hetkel, kui ma sinna jõudsin, nägin seal ainult ühte konkurenti, ülejäänud minu lähedal, kas jooksid valesse hajutusse või tegid viga. Kaotasin selle etapiga 20-30 sekundit, pluss tegemist oli pikema hajutusega. Järgmine etapp ei läinud ka kõige paremini ehk mingi 10 sekundit oleks kiiremini saanud.
Vaheajad

Olenemata vahepealsetest äpardustest jätkasin jooksu rahulikult. Kaardi tagumises otsas, kus etapid läksid läbi soo, oli näha, et jooksjate rivi on väga pikaks vajunud ja minu silm esimesteni ei ulatanudki. Pikal etapil, kus põhimõtteliselt kõik valisid ühe teejooksu variandi, mul selliseid jõuülejääke polnud, et oleksin hakanud teistest hoolega mööda jooksma. Mõnest jooksjast sai siiski möödutud. Poolel etapil võtsin taskust geeli vahetult enne joogipunkti jõudmist.

Lõpuks, kui teejooks taas läbi sai, tekkis taas samasugune kergendus nagu pärast esimest teejooksu etappi ehk jess, taas saab metsa orienteeruma. Sellest hetkest alates hakkas taas midagi juhtuma. Üritasin olla kogu aeg kaardis, kuna see nõlv oli täpselt selline, et kui seal järg kaotada, siis võib pikalt vales kohas siblida. Nüüd tagantjärgi näengi GPS-jälgimise vahendusel, et just see rongi osa, kellega mina suundusin punkti 12, jäi suur osa sinna nõlva peale viga tegema.

Tempo tegijad kadusid suuresti ära ja sisuliselt oli vaja juhtohjad endale haarata, kuna ei olnud enam neid, kelle seljast abi saada. Etapi 14 saanuks palju paremini lahendada ehk mingi 30 sekundit kiiremini, kuid lasin end taas vale hajutuse suunas tõmmata. Kuid punkti ma kätte sain, järgmise lühikese etapi ka ja siis oli tõeline teekonna valimise koht. Olin pikalt kahe variandi vahel, kas minna vasakult poolt keelatud raiesmikku ja mööda kõlvikupiire punktini või paremalt poolt raiesmikku ja läbi rohelise end suruda.

Otsustasin paremalt poolt mineku kasuks, kus poole tõusu peale läks ka metsaveotee. Raiesmikule tulles ma ees kedagi ei näinud, raiesmikult ära minnes taha vaadates oli aga korralikku lambimerd näha. Olin vahe sisse saanud, tõusul joostes käisid peast läbi ka mõtted, et kuna ma ees kedagi ei näe, et äkki ma olen liider?! Igatahes kogu selle asja juures suutsin ma hoida selget pead ja läbisin etapi perfektselt, mis kajastub parima vaheaja jooksmises. 16-17-18 läheduses nägin vahepeal ka mingeid teisi lampe vilksatamas, kuid jätkasin enda asja tegemist ja tegin seda hästi.
Finišisirge sillast end üles vedamas.

Lõpuks pääsesin suusarajale jooksma, tagant kusagil 30-50 meetri peal paistis tulesid küll, ees taas tühjus. Sain aru, et olen jahitav ja andsin jalgadele tuld ja kedagi järgi ei lasknud, pigem see vahe suurenes. Finišisirge lõppu jõudes näen, olen natuke üle minutise kaotusega 19.kohal vahetust klubikaaslasele üle andmas.

Klubi oli jooksuga väga rahul, jään ise ka rahule ja teen endale väikse pai, kuid tagantjärgi jääb kripeldama 6 ja 7 etapp ning ka punktist 9 väljamineku suund. Oleks ma 100% oma asja ajanud, siis saanuks pika etapi alguseks parema positsiooni kätte, et päris liidergrupis lõpetada. Väga rahul olen ma oma jooksu lõpuga, kus ma üksi orienteerudes suutsin liidritelt aega tagasi võtta.  Liidergrupis tulemine ei ole otseselt klubi soov, pigem minu isiklik ambitsioon, kuna reaalselt on lihtsalt oluline, et esimeses vahetuses ei käriseks vahe parimate võistkondadega liiga suureks, et saaks järgmistele öistele vahetustele heas seltskonnas vastu minna.

Füüsiline pool oli nagu ta oli. Sõjaväelaste MM kolm starti andis selgelt tunda. Metsas olin võrreldes teistega parem, teedel taas kehvem. Hea oli see, et ma suutsin ilma suure ettevalmistuseta maastikul enam-vähem hakkama saada. Nii minu oma klubi, kui ka päris paljud konkurendid käisid eelnevalt laagrites naabermaastikel treenimas, et olla valmis suureks katsumuseks. Mina piirdusin ainult reedese modeliga. Nii et läks hästi. See jääb ainult fantaseerimiseks, et mis siis oleks olnud, kui oleksin puhanud olekus ja varem maastikutüübiga tutvumas käies tulemuseks saanud.

Nüüd tuleb Jukolast välja magada ja kolmapäeval hakkab MM koondisega viimane 3-päevane ettevalmistuslaager 30.juuni algavateks kodusteks tiitlivõistlusteks.

Jukola tulemused
Jukola GPS

Korraldajate ülevaatlik video:
https://vimeo.com/222195922


Edgars Sparansi meeleolukas video:

Friday, June 16, 2017

CISM teade ja Jukola treening


Pärast kõiki võistlusi toimus pidulik autasustamine, kus kõik panid oma vormi selga. Pilt siis meeskonnavõistluse autasustamisest, kus Eesti mehed said kolmanda koha.
Sõjaväelaste MM lõppes neljapäeval teatejooksudega. Jooksin Eesti teises võistkonnas esimest vahetust, Raido teist ja Sergei kolmandat. Minu jooks oli koha algusest peale sooritus puhas jama. Ma ei saanud kuidagi õige rütmiga minema. Nii esimesel kui ka teisel etapil vajusin suunaga vasakule. Veel pärast neid vigu nägin kaugelt grupi tagumist saba, kuid neljandasse minnes tegin veel vea otsa ja olin jäänud lootusetult maha. Raja lõpu pidasin kuidagi vastu, päris kõike ei suutnud/tahtnud endast enam välja anda ja andsin vahetuse üle 16.koha peal, 4:37 kaotusega. Pärast Raido ja Sergei jooksu lõpetasime kohal 15. Kokku oli võistkondi 46.
teate teekond.

Järgmisel korral võtan end raja alguse koha pealt rohkem kokku ja jätan vead teistele tiimidele tegemiseks. Järgmist korda ei pea kaua ootama, juba laupäeva õhtul kell 23:00 antakse start Jukola teatejooksule Soomes, kus mina jooksen esimest vahetust. Kokku võistkondi registreerunud 1588. Raja pikkus on 12,7-13km ja ennustatav aeg on 75 minutit.


reedene treening kohe võistlusmaastiku kõrval


stardikoht üle vaadatud

Kangasala telklaager

Tuesday, June 13, 2017

CISM tavarada ja meeskonnavõistlus



Tänane tavarada läks palju paremini kui eilne lühirada. Kuigi ka tänasel rajale sattus ette praaki, mida on raske mõista, ammugi, et aru saada. Rajameister üllatas kohe pika esimese etapiga. Kuna ma ei näinud head varianti ringi jooksuks või õigemini ei julgenud vastu võtta otsust minna ringijooksu variandile, siis hakkasin lihtsalt otse minema. Esiteks hakkasin poolel etapil joonest liiga kaugele vajuma, kuid sain siiski heale trajektoorile tagasi ja kohe kui tuli roheline padrik, siis aju lakkas töötamast ja olin 4 minutit olukorras, kus mul ei olnud oma asukohast üldse teadlik. Nelja minuti ajal läbitud distantsi jooksul kaotasin teistele 2 minutit juurde.
teekond

Enne esimest punkti nägin juba 2 minutit hiljem startinud Šveitsi konkurenti (Schneider) enda ees. Järgmiseks eesmärgiks oli mitte maha jääda. Esimene liblikas oli meil sama, pundiga liitus ka brasiillane. Kogusin natuke julgust ja kohe kui nägin, et ta läheb veale, siis korrigeerisin enda trajektoori võimalikult heaks ja orienteerusin ise. Nii saingi neljanda, viienda punkti ise orienteeruda.

Viiendast välja unustasin kompassi täielikult ja läksin täiesti risti teele, ekstra 15 sekundit juurde, õnneks Schneider ei teinud ka kõige paremini. Kaheksandasse minnes sai võetud geeli ja ainuke tops juua raja jooksul. Punktile peale mineku usaldasin šveitslase hooleks, ise sain veast kiiremini aru ja läksin ära punkti, šveitslane jäi maha, brasiillane valis minu selja ja jätkas minu selja taga.

Sealt edasi hakkas puhtalt minu orienteerumine, üheksanda punktiga oli raskusi (viga 15sek), kümnendasse ka väike kobin (5sek). Järgmise liblika alguseks šveitlane jõudis järgi, kuid sellel korral oli meil erinev liblikas. Jätkasin üksi, brasiillane vahetas oskuslikult vedurit.

Keskendusin omale, tundsin survet, et pean hajutuse tegema kiirelt ja puhtalt, et jätkata sama rongiga. Liblika ajal ainult neljateistkümnes punkt valmistas raskusi. Tegemist oli äärmiselt kaootilise alaga, niiöelda hobuseunenäoga. Sain siiski ainult 15 sekundise ehmatusega minema. Pärast liblikat teele jõudes näen, et šveitslane ja brasiillane on natuke üle 100 meetri ees. Üritasin, mis ma üritasin, kuid vahe püsis kuni finišini sama. Alguses vilksamisi nägin veel, kuid lõpus eri valikuid tehes enam mitte sedagi.

Viimasel pikemal etapil ilmus välja 6 minutit varem startinud austerlane, kes aitas viimastel etappidel tempot üleval hoida. Lõpetasin ajaga 1:15:56, mis tähendas 7:48 kaotust juba teise kulla võitnud Timole. Minu kohaks 20, mis on nii kõrge tasemega võistluselt minu parim tulemus. Raja algus jääb kripeldama, kuid raja teise poolega, alates punktist 9, mis on poole raja peal, olen ma väga rahul. Suutsin orienteerumise hoida tehniliselt kontrolli all ja füüsiliselt mingit suurt varu sisse ei jätnud.

Ja mis kõige ägedam, lisaks Timo kuldadele, saavad medalid lisaks kaela ka Lauri, Sander, Sergei ja mina. Nimelt eraldi arvestus käib veel meeskonnavõistluse jaoks, kus arvesse läheb lühiraja neli paremat tulemust ja ka tavaraja neli paremat. Pärast lühirada olime küllalti nukras seisus ja olime alles kaheksandad, kuid väga tugev esitus tänasel tavarajal tõstis meid kolmandale kohale. Tõstab suunurgad üles küll :)

meeskonnavõistluse tulemused

Tulemused (lisaks vaheajad, GPS) leiab https://www.vehkalahdenveikot.fi/wmoc2017/

Homme on puhkepäev, kerge kultuuriprogrammiga ja neljapäeval ootab ees teatevõistlus

Monday, June 12, 2017

CISM lühirada

Täna toimus esimene distants, milleks oli lühirada. Raja pikkus 5,8km ja 15 kontrollpunkti. Rada oli küllaltki huvitav. Mina ise ei suutnud orienteeruda ja olin pigem nagu peata kana, mitte eesmärgipäraselt punktist punkti liikuja.

Ilm oli soorituse tegemiseks väga hea, sadas kergelt vihma. Füüsiliselt tundsin end hästi, loodetavasti ka homme.

teekond

Sisuliselt võib väita, et tegu oli lati alt läbi jooksmisega. Tulemuseks oli 44.koht 158 seast, võitjale kaotust 6:51.

Vead räägivad oma keelt, kokku ainult kolm hästi läbitud etappi:
1.KP 10sek
2.KP 15sek
4.KP 20sek
5.KP 25sek
6.KP 80sek
8.KP 10sek
9.KP 10sek
10.KP 60sek
11.KP 15sek
12.KP 10sek
13.KP 10sek
14.KP 35sek
Kokku 5:10

Homseks tavarajaks tuleb peas selgus luua ja orienteeruda nii nagu tegelikult peab. Tänased tulemused (ka vaheajad, GPS) leiab https://www.vehkalahdenveikot.fi/wmoc2017/

Homsed stardid algavad taas 10:00, minu start 11:40.

Tänase päeva tegija koos fännidega.

Sunday, June 11, 2017

Sõjaväelaste MM Soomes

CISM ehk sõjaväelaste MM toimub juba viiekümnendat korda. Minu jaoks on need neljandad. CISM on suurepärane võimalus orienteeruda kvaliteetsetel maastikel ja radadel ning seda veel tugevas konkurentsis.

Laupäeval saabudes tegime kohe sissejuhatuseks lühikese treeningu, mis oli täpselt sama maastiku peal, kus toimus eelmine aasta FIN-5, kusjuures korraldajate poolt pandud treeningute punktidki olid samad.
Võistlusala, CISMi jaoks tehakse täiesti uus kaart

Laupäevane treening

Pühapäeva päevakavasse kuulus modelil käimine ja võistluste avamine. Modeli kaart oli paremini ja selgemini loetav. Võimalik, et kaardijoonistaja oli siia rohkem aega panustanud, kui FIN-5 kaarte tehes. Maastikud minule igatahes meeldivad, kiiremini joostes muutub orienteerumine kindlasti keerulisemaks kui seda treeningkiirusel tehes, kuid usun, et külma pead hoides ei ole probleem ka hea sooritus teha.

Pühapäevane model. Punased jooned märgivad seda teekond, kust tegelikult oleks pidanud minema.
Programm on
esmaspäeval lühirada
teisipäeval tavarada
neljapäeval teade

Lühirajal on meeste stardiprotokollis 158 orienteerujat. Start algab 10:00 ja lõppeb 12:37. Starditakse üheminutiliste vahedega, rajal on liblika hajutus. Minu stardiaeg on 11:13.


Võistlust saab jälgida: (mingil hetkel tekivad sinna ilmselt täpsemad lingid)