Tuesday, May 1, 2018

10mila - totaalne pettumus

Tänavune 10mila läks nii minul kui ka lõpuks kogu võistkonnal täiesti aia taha. Mind pandi esimest vahetust jooksma ainult ühel põhjusel: et säiliks mingigi võimalus, et pikale ööle saaks vastu minna võimalikult heas grupis, kuid kahjuks seda ei juhtunud. Mina, kes ma pidin näitama stabiilset head sooritust, näitasin end hoopis täiesti teisest küljest. 

Juba stardis jäin raskustesse, kolmandast reast ja küllaltki kitsa stardikoridori tõttu jäin kohe kehvale positsioonile. Pärast K-punkti hakkasin siiski võimaluse korral kohti parandama. Esimesse punkti mäe peale jõudes olin täiesti paigas, kuid lõppviimistlus jäi tegemata. Tegin väikse kaare, elasin üle.

Teisel etapil sain korraks täiesti vabasse vette, aga punktiga oli taas raskusi, pääsesin 10-sekundilise ehmatusega. Kolmandasse jooksin rongis, vältisin ülemäärase tõusu võtmist ja oli aeg punktile peale minna. Lugesin kaardil selgelt välja, et punkt asub orvandis. Läksin üle seljandiku ja mida ei olnud, oli punkt, elektriliin samuti liiga lähedal. Ala kammis seal teisigi, kui ühel hetkel mõistsin, et punktiobjektiks on hoopis nina, teisel pool seljandikku. Kokku minutiline viga, tegemist oli juba küllalt mõru pilliga, mis pani rohkem pingutama.

Neljandasse minek oleks olnud väga lihtne, kuid olin raja alguses kuidagi suutnud kaardi sisse augu tekitada ja neljanda punkti piirkond oli kadunud. Neljanda ja viienda etapi joonte järgi sain umbes punkti asukoha ja legendist objekti koos numbriga teada ning sain edukalt punkti kätte. Õnneks polnud tegu hajutuspunktiga, mis tegi elu palju lihtsamaks, kuna teised liikusid samas suunas.

Viiendal etapil hakkasin füüsiliselt natuke rohkem pingutama, kuna olin kolmanda punkti vea tõttu langetanud päris korralikult kohti. Tundsin end kiiremini joostes väga hästi ja liikusin rivis jõudsalt ette poole. 400 meetrit enne punkti olin veel kaardis, kuid sealt edasi lõpetas aju tegevuse järgmiseks üheksaks minutiks. Täpselt nii kaua läks mul aega, et vale mäe otsas asju klappima saada. Lõpuks mingil imeväel hakkas asi laabuma ja leidsin tee oma punkti suunas. Need mõtted ja tühi tunne, mis tollel hetkel läbi käisid... Individuaaljooksus oleks veel kuidagi selle mõru pilli alla neelanud, kuid kui pärast mind stardib 9 meest, siis on see raske hoop.

Pärast seda läks tükk aega, enne kui mingigi kindlus orienteerumisse tagasi saada. Jooksin küll taseme poolest mudaliigas (jooksevad ikka kiiresti), kuid siiski polnud nende vastu lihtne saada. Alles maastiku tagumisest otsast tagasi tulles, kümnendast punktist alates, hakkas orienteerumine laabuma ja tekkis mõistmine, kuidas peaksin seda maastikku käsitlema.

Tänu ühtlasele orienteerumisele avastasin natukese aja tagant, et olen taas uute nägudega kokku sattunud. Füüsiliselt end tühjaks ei jooksnud, pigem vaatasin, kuidas orienteerumisega hakkama saada. Pärast 22. punkti olin taas uues pundis, kõik andsid nii palju jalgadele valu, et mul puudus võimalus rongi viimase vaguni koha pealt välja pääseda. Kuidagi tänu eelviimasele punktile ja viimase punkti ette vaatamisele enne starti suutsin kõik 5 meest alistada ja pea norus vahetuse üle anda.

Lõpuks andsin vahetuse üle 92. kohal ja kaotust kogunes 14 minutit. Pärast ülisuurt viga tuli juurde kaks minutit, mis polegi kõige hullem. Pärast viga olin kohal 225. Võistkonnal edasi ei läinud ka kõige roosilisemalt, seitsmendas vahetus jooksnud Petteri rebestas kuidagi säärelihast ja tulemust kirja ei saanud. Sellel aastal siis niimoodi.


Kindlasti oleks võinud nii minu kui ka kogu klubi ettevalmistus olla tõsisem antud maastiku jaoks. Eelmine aasta sai Kangasalaga just kevadine laager tehtud eesmärgiga 10milal olla natukene paremad. Tänavune kevadlaager toimus Ahvenamaal ja lumekatte tõttu ei hakanud ise sinna minema.

Oleks tore mõned aastad joosta sellise klubi eest, kes panustab suurtesse teadetesse rohkem. See paneks ka ennast rohkem arendama ja pingutama.





Tuesday, April 24, 2018

Eriti magusad võidud Jüriööl

Pikkade traditsioonidega Jüriöö teatejooks jõudis oma järjega otse kodulinna südamesse. Selleks kulus 59 aastat. Ühelt poolt tore, et jõudis, kuid olgem ausad, selle võistluse koht on metsas. Kuid sellest olenemata sai võtta võistlust täie tõsidusega. Tänavu oli minu jaoks võistlusel mitu eesmärki, ühte neist sain mõjutada, teise puhul lihtsalt pöidlad pihus kaasa elada.

Esimeseks eesmärgiks oli võita taaskord esimene vahetus, teiseks võistkondlikult võit saavutada. Mõlemad tehtud ja kuhjaga. Üle pika aja sain tunda enne starti meeldivat pinget, mille olin sisuliselt ise endale tekitanud eelmiste aastatega. Kui eelmisel aastal oli kuus esimese vahetuse võitu koos, siis nüüd tuli seitsmes. See tähendab, et lõpuks olen jõudnud ühele pulgale legendaarse Tiit Taliga, kellel on täpselt sama palju avavahetuse võite.

Unistus, mis kunagi tundus sama kauge nagu kuu maast, on kätte jõudnud. Toilas 2007 tuli esimene, järgmised 2009, 2010, 2014, 2015, 2017 ja nüüd 2018. 2008 ja 2016 jooksin samuti esimest vahetust, kuid siis ei õnnestunud end realiseerida, ülejäänud aastad olen kolmandat ja viiendat vahetust jooksnud.
Raja esimene pool.

Raja teine pool. Võistluskaardid olid selle võistluse üks suurimaid fopaasid. Aga oli ka mitmeid muid korralduslikke etappe, mis rikkusid head elamust. Alustades kaardist, punktide valedest asukohtadest, aktiveerimata punktidest, lõpetades asjatundmatute kommentaatorite ja pressiteatega. Kurb, see ei ole viis, kuidas orienteerumist Eestis populariseerida.

Esimese vahetuse heitluses pidasin oma suurimateks konkurentideks Atsi ja Sergeid, kes mõlemad on näidanud tänavu, et jooksu taha ei tohiks neil midagi jääda. Õnneks suutsin kahe sprindientusiasti vastu koduväljakul kaardid enamjaolt õigesti lauda käia ja lõppkokkuvõttes nende alistamisega probleeme ei olnud. Raja esimesel osal sai ilmselt natuke liiga kiiresti joostud, kuid õnneks ka konkurendid väsisid. Ühtlane kiire jooks oleks hetkel parem tagasiside olnud. Kuid sellest ei ole midagi, positiivse poole peale saab panna 10 lööki kõrgema keskmise pulsi kui ülejäänud selle aasta võistlustel.
Võidukad Ilvesed koos Kalevipojaga.

Järgmised vahetused tegid korralikult oma töö ära, hoidsid ilusti liidripositsiooni. Neljandas vahetuses langesime korraks kolmandale positsioonile, kui liidritega kärises vahe kahe minuti peale, kuid see oli Eesti parima sprinteri jaoks ainult veerandtunni küsimus olukord enda kasuks keerata. Nii jäi au riivamata ja võit läks just klubile, kes antud linnas olnud aktiivne juba mitukümmend aastat. Aitäh Hannula, Oliver, Kaisa ja Kenny!!! Järgmine aasta taas lahingusse!

Ülejäänud tulemused
GPS jälgimine
ERR spordiuudis

Järgmine nädalavahetus ootab ees Rootsis järgmine teatevõistlus, kevadine põhjamaa orienteerumisklubide suursündmus Tiomila. Meeste võistluses on joonel 330 võistkonda, igas 10 nägu. Kangasala SK-s on au joosta esimest vahetust.

Tuesday, April 17, 2018

Soomes kooliraha maksmas

Viimastel aastatel on reisid Soome poole liiga harvaks jäänud. Eelmise aasta saldosse põhjanaabrite juures jäid MK-d mai teises pooles, Sõjaväelaste MM juuni alguses ja juuni keskel Jukola. Sisuliselt jäi kõik ühe kuu sisse. Suvel ja hooaja teisel poolel rohkem Soomet ei külastanud, millest on tagantjärgi väga kahju.
Silja-Rastit, neljanda punkti juures.

See mida Soome maastikud ja võistlused pakuvad on täiesti teine muusika. Kui on füüsiliselt halb päev ja orienteerumine logiseb kahte jalga, siis ei leia end protokolli top 6 seast, vaid tuleb silmadega tunduvad alla poole liikuda. Konkurents on kordades tihedam. Maastike tehnilisuse poolest olen kunagi välja öelnud, et üks korralik võistlus/treening Soomes on võrdväärne kümnel Eesti päevakul käimisega. Oleneb muidugi maastikust, kuid sellel korral pidas see kindlasti paika.

Tasub käia ja nendest hõrgutistest osa saada. Läinud nädalavahetusel tegin kaks võistlusstarti, laupäeval Silja-Rastit 2015 Jukola maasikul ja pühapäeval Ankkurirastit, kus 2009 toimus Põhjamaade MV ja MK. Reedel toimus ka sprint Espoos, kuid kahjuks või õnneks magasin sellele registreerimise maha. Nii reedene kui ka pühapäevane võistlus oli soomlaste jaoks katsevõistlusteks Euroopa MV-ks ja ühtlasi oli tegu ka  WRE (World Ranking Event) võistlustega. Laupäeval selle tõttu väga palju kohalikke tegijaid stardis ei olnud.
Silja-Rastit, neljanda punkti juures.

Laupäeva Silja-Rastil pakuti põhiklassile 11km pikkust lühendatud tavarada. Rajameister kostitas mõne pikema etapiga ja kasutas ära ka maasiku magusamad kohad. Tagantjärgi oma tegutsemist analüüsides saan 21 etapist, vaid kuuega rahule jääda. Ülejäänute puhul andis teostus soovida või oli lausa puudulik, mis lõppes sellega, et mul polnud oma asukohast õrna aimugi. Analüüsi järgi saanuks pea seitsme minuti jagu paremini. Füüsiliselt oli pigem kehvem minek.
tavaraja tulemused
Silja-Rastit teekond

Pühapäeval Ankkurirastit jaoks tegin pikema soojenduse. Korraldajad olid valmistanud ette ka soojenduskaardi koos punktidega. Suure osa soojendusest jooksin just kaardiga ja tempokalt, et võistluse peale minek ei oleks nii valulik ja orienteerumine sujuks. Kuigi juba soojendusel suutsin endal juhtme kokku jooksutada, õnneks siis ei läinud see arvesse ja läksin lihtsalt seda sama etappi uuesti läbima, et antud situatsioonist midagi õppida.
Ankkurirastit

Ankkurirastit, punkt 15 juures

Korralikust soojendusest olenemata kujunes võistlus väga hapraks tehnilise poole pealt. 11.kontrollpunktini tegutsesin üksi, siis jõudis mulle 2 minutit hiljem startinud Airila järgi, tema järel omakorda veel 2 minutit enne mind startinud venelane Popov. Sinnani võin rahule jääda kahjuks ainult kahe etapiga, ülejäänud etappidel puudus sisuline plaan etapi läbimiseks ja punkti ründamiseks. Eesti taktika, kus punktid ise vastu jalutavad ei töötanud. Raja viimane osa osutus tehniliselt kergemaks ja mul ei jäänud muud üle kui lihtsalt kummipaelana rongis püsida ja konkurente mitte silmist lasta. Kokku viga kolme minuti jagu. Ülejäänud kaks minutit jäi füüsilise taha, kohati kindlasti ka harjumatult kivisel maastikul jooksmise taha.
lühiraja tulemused
Ankkurirastit teekond

Mul on hea meel, et sai Soomes ära käidud ja meelde tuletatud, kui äge ja tehniline võib orienteerumine olla. Järgmise Soome orienteerumiseni peab natuke pikemalt ootama. Alles juuni alguses tekib võimalus, kuid kohe kindlasti olen juuni alguses Lahtis toimuval Jukolal kohal.

Eelmine treeningnädal tuli numbrite poolest sama raske nädal kui nädal varasem, kuid nüüd siit edasi hakkan koormust alla laskma ja on lootust, et nii enesetunde kui võimekuse poolest hakkab vorm paremaks minema. Kõik see peaks kulmineeruma mai esimeses pooles toimuvatel Euroopa meistrivõistlustel Šveitsis. Järgmisel nädalavahetusel ootab ees Jüriöö jooks kodulinnas.

Monday, April 9, 2018

Hooaja avastart Võru külje all


Aprillis tehtavad stardid on alati oodatud, eriti kui talvel kusagil lõunas peesitamas pole käinud. Treeningud on õnneks talvisel ajal sujunud mõnusas rütmist, ei midagi ekstra head, kuid samas häbenema ka ei pea. On mille peale hooaeg üles ehitada. Kiiremate liigutustega olen teadlikult tagasi hoidnud, mille tõttu füüsiline vorm ei ole veel see, mis see olema peaks mais ja suve hakul.

Karjalaske ja Lihavõttesprindi nädal tuli jooksukilomeetrite poolest kõige uhkem, lausa 114km. Kogu ettevalmistuse jooksul üle 100 pole number jõudnud, seega sai võistlused üle elatud päris korraliku koormuse pealt. Seda siis minu jaoks, mõne tugevama looma jaoks võib see number olla õige armetu.




Esimesel päeval toimus Karjalaskevõistlus ühisstardist. Terve talve trenni rüganud mehepojad said torud tühjaks joosta. Rajameister oli koosjooksmise hajutamiseks kasutanud kahte liblikat - üks kohe raja alguses ja teine lõpu eel. Jäin kohe alguses üksi jooksma, sisuliselt pärast vaatepunkti sain alles paar üle järve  jooksjat kätte (järvel jooksmine oli juhendi järgi keelatud), kuid siiski jätkus jooks tagaajajana, kus umbes 30 sekundit eespool töötas ikka veel tandem Ats ja Sergei. Minu õnneks teine liblikas pakkus suuremat väljakutset ja sain mõlemast mööda. Justkui tundus, et tandem on seljatatud, oli selja taha jõudnud Marek, keda viimati nägin esimeses punktis ja kes oli siiani radarist täiesti kadunud. Viimase punkti suunas joostes ei suutnud jalad muud teha kui kolme sekundilise vahega Mareki järel üle joone kulgeda.
tavaraja teekond
Viimase punkti poole teel. Mareki vastu jäin sellel korral jõuetuks. Pilt: Edith Madalik.

Finišisirgel. Pilt: Edith Madalik.

Teisel päeval oli kavas eraldistardist lühirada. Enesetunde poolest tundsin end palju paremini kui laupäevasel tavarajal, kuid oma pitseri pani hunnikus pisivigu, mida kokku kogunes peaaegu 2 minuti jagu. Eriti jäävad kripeldama viimase rohelise mäe otsas tehtud tehnilised praagid, mida saanuks paremini lahendada.
lühiraja teekond

tulemused


võistluste koduleht

Kokkuvõttes siiski rahuldav esimene nädalavahetus. Ei mäleta, et oleksin kunagi aprillis sellise koormuse pealt võistlustele peale läinud. Näis, mis edasi saab ja kuidas vorm järjest paremaks hakkab minema. Järgmine nädalavahetus võistlen Soomes. Laupäeval on kavas lühendatud versioonis tavarada ja pühapäeval lühiraja, mis omakorda on ka WRE.

Sunday, December 31, 2017

Spordiaasta 2017


Aasta teises pooles on blogieetris olnud vaikus, kuid õnneks ei tähenda see vaikust ka minu treeningutes ja võistluses. Treeningud juba täie hooga 2018 hooajaks käimas, seega võtan kiirelt veel aasta 2017 kokku. Kahtlemata oli haripunktiks kodused maailmameistrivõistlused. Sisuliselt olid enne MM-i kõik treeningud ja võistlused suunatud MM-ile, tiitlivõistlustejärgselt aga kindlat rõhku ma millelegi ei pannud.

Võistlushooaja esimese kuu, aprilli, ajal vältisin sihilikult üle võistlemist ja tegin nädalavahetuse kohta ainult ühe stardi. Kokku viis starti, millest õnnestusid kaks teatevõistluse esimese vahetuse jooksu. Esimene neist aprilli alguses Rootsis, teine Tallinna vanalinnas Jüriöö. Enam-vähem kordaläinuks saab lugeda Peko Kevade lühirada. Ülejäänud kaks, lihavõttesprint Võrus linnas ja Tiomila läksid minu jaoks selgelt miinuspoolele.

Mai pidi selgeks tegema, kes on piisavalt tegija, et Eestimaa mulla peal toimuval suurvõistlusel kodumaad esindada ja kes mitte. EMV lühiraja 27.koht jääb ülekaalukalt halvimaks soorituseks aasta peale. Teates rikkusin hea võimaluse sõduritele vastu hakata sellega, et hakkasin liblikat vale pidi läbima, kuid õnneks füüsiliselt hea päev aitas seda kompenseerida. Siiski sai hea vorm kohe põntsu haigusega, kuid katsevõistlused olid juba ukse ees. Kolmest stardist kaks õnnestusid. Põlva sprindis pingutasin, veremaitse suus, Küka lühirajal ebaõnnestusin täielikult, Kütioru tavarajal võtsin end kokku ja olin parim eestlane.

Viimased katsekad leidsid aset mai lõpus Soomes, kus toimusid MK-d. Neljast stardist ainult esimene, sprinditeade, õnnestus, kus tegin oma elu parima jooksu antud distsipliinis. Ülejäänud kolm starti oli pettumus. Mai lõpuks oli niivõrd selge, et ettevalmistus hooajaks pole olnud parim. Kõik võistlused, kus olid vähegi suuremad tõusud sees, olid juba enne starti kaotatud. Koondisse sain esimese hooga ainult sprindis, muidu varupingil.

Juunis tuli viimane lihv vormile anda, kuid seda ilma ühegi sprindivõistluseta, üldse sai enne MM-i ainult kolm võistlusstarti sprindis. Juuni võistlused jäid kõik kuu keskele ühe nädala sisse. Algas see Sõjaväelaste MM-iga Soomes, kus kavas oli lühirada, tavarada (lühendatud) ja teade. Esimene ja viimane läksid aia taha, ka tavaraja esimene etapp läks nihu, kuid sealt edasi oli tehniliselt väärikas sooritus ja füüsiliselt töötas mootor eeskujulikult. Nädala lõpetas Jukola avavahetus, kuhu läksin sisuliselt väsinud jalgadega, kuid suutsin sellegipoolest teha väga hea tõusvas joones jooksu, kus raja viimasel tehnilisel osal suutsin üksi liidritelt aega tagasi võtta ja oma grupilt eest ära joosta.

Juuni viimasel päeval sai kodulinnas joosta MM-i sprindi eeljooksu. Rajal tehniliselt probleeme polnud ja suutsin end ilusti finaali joosta.  Järgmisel päeval finaalis oli täiesti tühi, olin eeljooksus endast kõik välja pannud ja keha polnud valmis teist päeva järjest sprindis võistlema. Siiski tuli pea püsti rada läbida ja välja pigistada see, mis oli tollel hetkel sees. Sprindijärgselt sain teada, et Sanderi haiguse tõttu tuleb mul ilmselt tavarada jooksma minna.

Kaks puhkepäeva ja sain taaskord võimaluse näidata, milleks olen võimeline ja sellel korral metsas, kus ma tunnen end kordi mugavamalt kui linnaruumis orienteerudes, kuna seal mängib suuremat rolli reaalne orienteerumisoskus. Rõuge metsad pakkusid korralikku elamust, isegi et liiga pikka elamust: natuke üle kahetunnise pingutuse tulemuseks kujunes elu parim MM-i sooritus ehk 30.koht. Ilma liialdusteta oleks täiesti võimalik olnud ka top20, väga heal juhul ka top15, kuid jõuvarude ja oma oskuste ülehindamine seda siiski ei lubanud. Ülisuuri prohmakaid siiski vältisin ja suutsin kodus võistlemist nautida.

Tagantjärele targana võinuks võistlemise pärast MM-i ära lõpetada, kuna füüsiline ettevalmistus oli piisav ainult MM-ni. Kuid seda julgust polnud kusagil ja jätkasin hambad ristis võistlemist. Jada, mida ei oleks pidanud läbi tegema:

  • Maailmamängud Poolas - sprint, lühirada, teade
  • Siguldas Kauss - lühirada, tavarada
  • Valmiera MV - lühirada, tavarada
  • MK Lätis - lühirada, teade, sprint
  • EMV tavarada
  • EMV öine (haigena)
  • Šveitsi MK - tavarada, lühirada, sprinditeade
  • 25manna
Mitte ükski neist startidest ei olnud füüsiliselt nauditavad. Kui aeroobne põhi oleks tugevam olnud, siis saanuks kõik selle möödaminnes ära teha, kuid mitte sellel korral. Kindlasti ei olnud tegemist pingelangusega pärast MM-i, vaid lihtsalt talvine ettevalmistus ei lubanud rohkemat. 

Aasta kõige nõrgemaks kohaks pean füüsilise poole pealt tõusude võtmist, lausikul jooksmine pole probleem. Kohe, kui rajal on paar järsemat tõusu sees või rada käibki ainult üles alla, siis kehal tuli piiraja ette. Üldine vastupidavus ja kannatamisvõime on head, kuid mitte tõusudel.
Läti MK. 2018 peab sellist matkamist vähem olema


Pingutan nii palju, kui see on minu võimuses, et see viga saab ära parandatud. Rõhk on jalgade tugevdamisel, seda nii pehmel pinnasel kui ka tõusudel. Kõik see peaks andma palju paremad võimalused maailma parimate vastu võistelda, seda siis Šveitsis euroopakatel ja Lätis maailmameistrivõistlustel. Eesmärk on laduda põhi alla ja MM 30.koht suure varuga ära parandada.

2018 tuleb elu parim hooaeg!!!

Friday, October 20, 2017

Eesti Maastiku Maraton - elu esimene maraton

Stardikoridor - tempo tapab!

Juba mitmeid aastaid on peas käinud maratoni jooksmise mõte, kuid kohe kindlasti mitte asfaldil toimuv maraton, kuna see ei pakuks emotsionaalselt mitte midagi ning liigituks minu jaoks ainult jalgade lõhkumise alla. Kui kunagi üldse asfaldil maratoni joosta, siis lihtsalt ärategemise pärast, et linnuke kirja saada. Õnneks on jõudnud ka pikemate maastikujooksude kultuur Eestisse, mis lööb silma mõnusalt särama. ACE Adventure Racing Teami üritustel olen ikka silma peal hoidnud ja nüüd avanes suurepärane võimalus just hooaja lõpus end maratonidistantsil proovile panna. Ees ootas Eesti Maastiku Maraton 2017, mis algas Lahemaalt Kõnnust, lookles läbi Kõrvemaa ja lõppes Aegviidus.

Maratonieelselt tegin ilma süümepiinadeta kahepäevase treeningpausi, et luud ja lihased saaksid puhata. Enne maratoni ma ei pelganud seda, kas ma jõuan raja läbida, vaid pigem, mida teevad põlved, kuna paar nädalat varem Šveitsis võistlemine lõppes mõlema põlve tõsiste valudega, mis oli tingitud suuremalt jaolt järskudest nõlvadest alla jooksmisega ja sellega kaasneva põrutusega. Vältimaks rajal vedeliku -ja energiadefitsiiti, siis võtsin oma joogipauna ja hunnikus geele kaasa.

Pärast pikka nädalat, mil oli ainult sadanud, oli lausa imeline, et maratoni päeval paistis päike. Stardipaugu kõlades läks kohe üks kergejalgne, nappides võistlusriietes (lühikesed püksid, lühikeste käistega särk, joogipudeli vöö puusadel) sportlane rida juhtima. Võtsin positsiooni kohe tema taha. Olin justkui talveriietes tema kõrval. Minul jalas pikad liibukad, seljas pikkade käistega soojapesu särk ja natuke kohmakam kott joogiga seljas.

Vahe järgnevatega hakkas Pärlijõe kallastel kohe venima, ühel hetkel seljataga kedagi enam ei paistnudki. Hoidsin end teisel positsioonil ja ei kippunudki juhtima minema, kuna minu jaoks oli juba antud tempo ülejõukäiv, pulss seisis stabiilselt 170 juures. Viru rabani jõudes oli hea tunne, et nüüd saab naeltega jooksmisest kasu hakata lõikama. Läksin rajale just kõige tavalisemate Icebugi orienteerumisjalanõudega, millel on naelad all. Laudtee oli siiski enamjaolt kuivemapoolsem ja väga suurt kasu konkurendiga võrreldes ei saanud. Laudteele oli ka muidu rahvast kõndima tulnud ja üks naljakas moment oligi, kui konkurent ees ja mina järel jooksime mööda laudteed ja sattus selline koht, kus noorpaar kõndis vastu, kuid neil puudus võimalus astuda kõrvale, kuna kõrval oli raba vett pilgeni täis. Nii toimusidki kiired tantsuliigutused vastamisi ja kõik said ilma vette kukkumata jätkata oma teekonda.

Viru raba järgselt sai paar sõna konkurendiga juttu ka puhutud ja siis selguski, et tegemist on norrrakaga, pärit Lillehammerist, elab Tallinnas Eesti naisega, endine suusataja. Kusjuures tänavu Berliini maratoni jooksnud 2:38-ga. Mõne kilomeetri sain ise ka juhtida, rahustasin tempot natuke maha. Enne Tallinn-Narva mnt ületust sai viimased sõnad vahetatud, kus norrakas arvas, et liigume päris hea kiirusega, mille peale mina vastasin, et ilmselt liiga kiire algus. Paika pidasid mõlemad. Igatahes pärast maanteed lasin norrakal eest ära libiseda.


Kui norrakaga koos kippusid km ajad ikka alla 4 olema, siis edasi lasin mõnuga umbes 4:15min/km kohta. Sealkandis olid ühed porisemad rajalõigud, kuid siiski talutavalt joostavad. Võiks öelda, et orienteeruja jaoks sobilikud. Järvi järvede juures olevast joogipunktist jooksin taas mööda ilma peatumata, kuna joogipaunas oli veel piisavalt joogipoolist. Teisel pikal laudteelõigul, sellel korral Kõnnu Suursoos, oli minu jaoks kogu maratoni tipphetk. Jooksin üksi mööda laudteed, päike siras otse näo peale ja see mõistmine, et kuradima äge ja mõnus ettevõtmine ja milline vapustav loodus. Eks ma nautisin ka teisi raja osasid, kuid seal ma reaalselt eraldi mõtlesin selle peale.

Pärast raba hakkas sisuliselt rada alles pihta, tõusunukke tuli rohkem sisse, lisaks rada muutus kitsamaks ja tehnilisemaks.  Jussi järvede joogipunktis sain tagasisidet, et norrakaga on vahe 4-5minuit kanti. Maiustama ja jooma sinna ei jäänud, omad varud veel toimisid. Seal kandis hakkasid ka lühema distantsi matkajaid tee peale jääma, mis tegi raja läbimise selle koha pealt lihtsamaks, et sai neid järjest kinni püüda. Väga meeldiv oli tunda, kuidas neist möödudes sai paar ergutussõna ka juurde, mis kõik kulusid ära, kuna just sealsetel lagedatel aladel, Jussi nõmme kandis hakkas füüsiliselt raske ehk 28km juures hakkas minu jaoks maraton pihta.


Jussi nõmme juures sain esimest ja viimast korda infot, kui kaugel on järgmine jälitaja. Selgus, et vahe on 3 minutit, mis tundub selline paras vahe, kuid kui just on hakanud võitlus endaga pihta ja lõpuni oli jäänud 15km, siis see vahe võib sulada kõigest paari km jooksul olematuks. Lisaks hakkas tugevalt tunda andma ka parem põlv, eriti laskumistel, kuigi ka lausikul joostes tuli lihtsalt valu ära kannatada. 15km enne lõppu hakkas pihta ka pidev arvutamine, kui palju veel lõpuni on, seda nii ajaliselt kui ka km järgi.

Soodla jõe ületus oli küll omamoodi ettevõtmine, kuna luht oli korralikult üle ujutatud ja nii polnud kuiva jalaga teest haisugi, pigem oli tegemist veeteega, kus olid sügavad ja madalamad kohad, kus natuke sai toetada mõnele puujupile. Seda oli siiski ainult korraks, algas taas tavaline enda piitsutamine. 32,5km peal olevas joogipunktis tegin esimese kiire peatuse, jõin topsitäie vett, sõin väikse kurgiviilu ja kõrsiku. Enda joogipaunas oli küll veel vedelikku, kuid puudus teadmine, kui palju, kuid igatpidi oli lihtsam topsist juua.

Rada jätkus Riistakõrve raba ääres olevat oosi pidi, kus jooksmise tegi raskeks just väiksed tõusu ja laskumise põntsud, lisaks veel kohati kaldu nõlva peal, mis ei lihtsustanud kuidagi ühtlaselt finiši poole kulgemist, vaid aitasid just viimaseid mahlasid välja pigistada. Eriti, kui peas on teadmine, et kusagil seljataga on iga hetk keegi suure tõenäosusega järgi jõudmas. Väikest kartust süvendas lisaks veel järjest aeglasemad km ajad, kui viimase 10km ajal automaatselt kella peale tulevad km ajad ei tahtnud kuidagi alla 5 tulla.

3km enne lõppu oli korraldajate poolt üllatusena püsti pandud elustamistpunkt, täpselt viimase raske tõusu otsa Pukimäele. Surusin end kogu tahtejõuga ilma kõnnisammuta end sealt üles, võtsin laualt topsitäie juua ja lonkisin kiiresti minema. Aeg-ajalt viimase 10km ajal viskasin pilgu ikka seljataha, et kuna mind poolelusalt kätte saadakse ja nii ka 1km enne finišit. Pidin mitu korda vaatame, et aru saada, kas silmad petavad või tõesti peab nüüd lõpus veel ekstra pingutama hakkama.

Nii tuligi kusagilt üles leida viimased varud, jalad olid parajalt krambieelses seisundis, lisaks veel üks käsi kiskus ka krampi. Viimasel tõusunukil enne tänavatele jõudmist oli ilmselt krampidesse langemine täiesti noatera peal, kuid asfaldile jõudes andsin hoogsalt jalgadel minna. Õnneks vahe ei vähenenud, pigem püsis sama ja nii kõige meeleheitlikumaid liigutusi ei pidanud tegema hakkama. Küll aga finišijoone eelselt käsi üles tõstes viskas korralikud krambid sisse ja käed langesid sama kiiresti alla tagasi. Viimane 1,06km tuli 4:14min/km.

Lõpuks aeg 3:17:59, norrakas 7 minutit 53 sekundit varem finišis. Kait Vahter jäi 31 sekundiga selja taha. Polar näitas GPS järgi lõpuks 43,3km. Tulemuseks tubli teine koht. Jah, lõpuni ma jõudsin, kuid kui treeningmaht ei ole selliseks pingutuseks vastav ja pole ka pikemaid treeninguid teinud, siis tuligi see kõik rohkem tahtejõu pealt. Kindlasti oli tegemist oma olemuselt ühe orienteerujasõbralikuma jooksuvõistlusega, kuid kindlasti mitte pikkusega. Tänavu kõige pikem orienteerumisvõitlus jäi ajaliselt rohkem kui tunniga maratonile alla.
Autasustamine

Top10 tulemused


Automaatsed km ajad

Kahju, et rauast jalgu ei ole. Finišijärgselt lohistasin oma tühjaks pigistatud jalgu järel, põlves korralik valu. Nii jätkus puujalgadega käimine veel mitu päeva. Esimesed kaks päeva pidi väga rahulikult ringi käima. Kolmandal päeval oli juba parem, nüüd neljandal-viiendal puhkepäeval on keha justkui taastunud, kuid parema jala talla all, kanna lähedal on valu sees, mis annab just liikumise peal tunda. Järgmisel korral ma nii pikale distantsile nii tugeva tallaga ja naeltega jalanõudega võistlusele peale ei läheks. Esialgu oli plaanis tavalise tossuga minna, kuid kes see jõuab neid vett täis veepakke järel vedada. Õnneks on hooaeg läbi ja puhkepäevade lubamine ei ole patt, kuid loodetavasti taandub ka see valu ja saab korralikult järgmiseks hooajaks valmistuma hakata.

Suured tänud korraldajatele, kes on nii ägeda ürituse ellu kutsunud ja suudavad selle ka edukalt läbi viia. Eriti hea oli minu arust kogu raja ulatuses rajatähistus. Kes teab, uuel aastal olen võibolla uuesti stardis.

Võistluse koduleht
Tulemused

Thursday, June 29, 2017

Kodune MM - kord elus võimalus

Finaalis näeme, just nii nagu 2011 Prantsusmaal.

Pikk ootus on läbi! Juba täna algavad maailmameistrivõistlused Tartus. Minu distantsiks on sprint, mis tähendab, et nüüd täna, reedel, toimub sprindi eeljooks, kus meestel on kolm gruppi, igaühes neist 38 meest joonel, edasi pääseb homsesse finaali 15 ehk kokku jookseb finaalis 45 meest. Finaal toimub homme. 

Minu stardiaeg on 14:20 (võistlus ise kestab 13:00-15:30)

Võistlust saab kõige paremini jälgida Tartu raekojaplatsis. Need, kes pelgavad tänast ilma või ei saa füüsiliselt kohale tulla, saavad võistlust jälgida http://woc2017.ee/live/sprint-qualification (vasakul menüüs on lingid).

Homset finaali saab taas kõige paremini jälgida raekojaplatsist, kuid otseülekannet saab vaadata ka ETV2-st.

Neljapäeval sai viimane ettevalmistav treening tehtud modelil, mis toimus võistlusmaastiku kõrval. 
model