teisipäev, 23. veebruar 2010

39.Tartu Maraton

Äratus 5:55, siis sööma, sõiduriided selga ja umbes 6:55 Peetri kiriku juures bussile. Buss viis Vanemuise alumisse parklasse, kus pidi välja seisma minema, et põhimõtteliselt 15-20minuti pärast uuesti samale liiklusvahendile tagasi astuda, ainuke vahe oli selles, et siis pidi selle eest maksma. Õnneks sain istuma, just õnneks, sest buss jõudis Otepää parklasse alles 8:43! Siis ei jäänud muud üle kui kiiresti minna oma määrdemehe putkasse, kus vahetasin jalanõud ja sõin paar ampsu. Samal ajal töödeldi pisut suuski, pandi flooriga pidamist veel alla. Eelnev töö oli juba laupäeval tehtud. Asjad sain abimehe hoolde jätta. Kiirustasin varustus käes pissuaari juurde, et üleliigne välja saaks tulla. Pärast seda tuli meeletu jooks oma stardikoridori juurde. Kohale jõudsin minut enne starti ja pool minutit enne pauku olin valmis. Mul jäi nii palju vaba aega, et igav lausa hakkas. Eelnevalt olin lootnud, et jõuan varem kohale, panen suusad oma grupi(501-700) esimesse ritta valmis, aga kaugel sellest, olin hoopis oma pundi viimaste seas. Aga see selleks, vähemalt jõudsin starti.

Alguses oli kohe hangumine, kuid märksa kiirem liikumine kui eelmine aasta täitsa lõpust alustades. Pidevalt libisesin kellelegi selga. Autoteest üle minnes tuli kohe tõus ja võtsin paremasse äärde, rada täiesti vaba, vajutasin ainult juurde ja sain tõusu lõpus sõidu kõrgeima pulsi(181). Edasi liikusin nii kiiresti kui lasti. Radade vahetamist oli palju, saaks ainult mööda. Laskumisi lasin poolenisti sirge seljaga, lihtsalt libisesin selga. Hobusemäe juurest alates sai rohkem liigutada. Enne Matu punkti hoidsin teadlikult tagasi end, kuna mõistsin, et Harimägi on ka vaja üle elada. Matul võtsin geeli, natuke juua ja libisesin edasi.

Harimäkke sain juba suhteliselt vabas vees sõita, mõni üksik astus ette, aga see oli alguse järel nohu. Laskumine tuli ilusti välja, suurema osa ajast istusin kükkis ja puhkasin. Pikk laskumine läbi hakkasin väikseid gruppe püüdma. Üks grupp käes, siis silmapiiril paistis juba uus. Ande toidupunktis tegin sama protseduuri nagu eelmises punktis, ainult et nüüd oli tasku lukk kinni kiilunud ja väärtuslikku aega läks pisut kaotsi.

Aga selleks, et aeg tasa teha tuli hakata, uusi numbreid püüdma. Rahulolu pakkus see, et aga rohkem hakkasin enda ümber nägema kahega algavaid numbreid. See tõstis enesekindlust veelgi ja väikseid gruppe oli aina lihtsam püüda. Kahjuks olin siiani tegutsenud ainult üksi, mitte keegi ei tulnud isegi tuulde, lihtsalt lasin omas tempos ja omas mullis. Umbes 500meetrit enne Kuutse punkti hakkas kusagilt kõlama mingid numbri hõiked(tubli 250. oled), mõtlesin, et sõidan kusagil 300piiril ja et tolle isiku number oli 250, aga sinna see mõte tollel hetkel jäi. Kuutses hakkasin uut geeli lahendama ja nüüd olin targem, geeli tagasi pannes ei pannud taskut lukku. Kiiresti natuke juua ja laskumisele.

Mingi 1km pärast toidupunkti sain usaldusväärset infot, kohaks öeldi 230. Ideaalne! Umbes selle koha peale plaanisin ise sõita, aga nüüd tundus, et mõned kohad peaks veel suutma tõusta. Enne Meegaste mäge jäin kohati päris üksi, ainult kauguses paistis mõni kakerdaja. Taha ei vaadanud tollel hetkel, niikuinii sealt kedagi poleks tulnud. Meegaste mäe otsas ergutati mitmel rindel, Kolla ütles, et libisevat sammu rohkem teeks ja seda öeldi ka, et Jürgen on kohe ees. Kui õigesti mäletan, siis umbes sellest hetkest haakis mulle üks mees sappa(nr486). Peebus tegin siiamaani kiireima peatuse, geeli natuke kurku, tops vedelikku peale. Joomise hetkel kuulan infot, sain teada et olen 220.kohal. Selle peale ütlesin, et sõidan 200hulka. Nii tormasingi hooga minema.

Peebu ja Palu vahel midagi väga märkimisväärset ei toimunud, mõned üksikud jäid ainult jalgu. Meegastest peale tulnud sabarakk istus ikka tuulekotis edasi. Vahepeal oli sellest pisut kasu ka kui kepist natuke hoogu juurde sain. See lõik oli suhteliselt meeldiv, põhimõtteliselt allamäge, kuid tööd tuleb ikka teha. Palul võtsin viimase sõõmu geeli ja juua ning lendasin.

Edasi hakkas kuidagi raske. Nagu jõuad sõita, kuid samas ei jõua ka. Meelde tuli kohe eelmine aasta, kus kannatasin viimased 16km. Kui hakkasin neid võrdlema, siis tundus, et tänavune enesetunne on tunduvalt parem. Nii hakkasingi koos sabarakuga, kes oli tänu organiseeritud joogimajandusele minu ette jäänud, teisi jälitama. Mitte tema ees, vaid ikka mina, kes soovis järjest uus numbreid jälitada. Nii alistasingi iga natukese aja tagant mõne vastase. Arvestasin sellega, et nüüd võib kustumine tulla ja viimased km ei tule siis kohe üldse lõbusad. Hellenurme punkti sadasin sisse, võtsin topsi juua ja kohe olin läinud.

Jäänud oli veel 9,5km. Edasi tulid väiksed tõusunukid ja siis hakkas nali pihta, vasaku reie tagant tulid krambid esile. Seda just tõusudel. Kuid selle vastu polnud muud teha kui liikuda tõuse rahulikumalt ja krambi piire kompida. Nii läks kaotsi väärtuslikku aega, aga mis seal ikka, põhitöö oli juba tehtud. Kohvipunktist lugu ei pidanud ja sõitsin kiiresti mööda sealt. Seljatagust kaitsnud vend nägi, et mul läheb pisut raskeks ja libistas end eest ära. Raskest seisundist hoolimata tulid ikka päris mitmed selg ees vastu. Ei hakanud ühelegi sappa võtma, tõmbasin kohe mööda. Nii jõudsingi lõpuks üle joone. Kohast polnud aimugi, aeg tundus enam-vähem. Jäin rahule, liikusin riideid vahetama, et mitte külmetuda.

Hiljem kui diplomi kätte sain, siis oli ka koht teada ja see oli 177. Enne starti oli tahtmine tulla kuhugi 220-230kohale. Kuid salamisi mõtlesin ikka kusagil 200sisse tulekust. Samas arvasin, et 200hulgas sõidetakse kiiremini ja ei osanud midagi rohkemat loota. Nüüd tagantjärgi võiks öelda, et kui oleks algusest peale vabas vees sõita saanud oleks koht 150hulgas vabalt olnud. Aga kõike ei saagi ühe aastaga, midagi peab järgmisteks kordadeks ka jääma.


Eelmise postituse lõpus tahtsin, et minu tulemust prognoosiksite. Mõni ütles seda ka suuliselt. Pakkumised oli suhteliselt seinast seina(9. kuni 386.-ni). Kommentaarides ütles kõige täpsemalt Jaagup, kes pakkus, et olen täpselt ühe ajakirjaniku ees. Aga üldiselt võib öelda, et kes pole ise maratone sõitnud ei suuda ka teise isiku kohta midagi öelda. Kogemused lihtsalt loevad.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Öö ja päev ehk valmistumine Tartu maratoniks

Talve kõige oodatuim spordisündmus hakkab kätte jõudma. Ei ole enam kaugel hetk kui antakse start 39. Tartu maratonile. Minule on see neljas kord stardijoonele asuda. Varasematel aastatel on tulemus paranenud nii füüsilise kui ka suusaoskuse poolest. Ära on nühitud piisavas koguses km, kokku tuleb enne starti 900km(73tundi). Suusatehnika on ka kindlasti paranenud. Aga kust oleks võimalik veel lisa saada? Otseloomulikult tuleb nüüd silmad varustuse poole pöörata. Kui varem olin hõõrunud ringi rossignol x-tour venturitega(mingi combisuusk), mis poes maksid kusagil 1000eeku. Kokku sõitsin nendega kuus talve, aga nüüd tuli kannapööre teha ja uued suusad poest osta. Kuid kannapööre jäi pisut lahjaks, tegin hoopis neljakordse hüppe, tagajärjeks on siis rossignoli x-ium classic nis c2. Korra olen juba sõita saanud ja muljed on ülihead. Nüüd saab natuke puhata ka, ei pea poole laskumise pealt hoogu juurde lükkama.




Kui nüüd nende suuskadega minna pühapäeval starti, kus stardinumber on mul 647(eelmine aasta 3805), siis paar kohta tõusta ei peaks probleem olema. Nüüd tahakski teada, mis kohta pakute mulle sellel aastal?

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Suusa-o meistrikad


Reede õhtul proovisin koos Mareki ja Markusega suusaorienteerumist Toomemäel teha. Kaardihoidja ette ja lamp pähe ning nii võiski minu selle talve esimene suusa-o sõit alata. Suusatada oli mõnus, kuna teed olid jalutajate poolt ära tallutud ja õhuke lumekiht oli just peale sadanud. Radade võrgu üle ei saanud ka kurta, neid lihtsalt jagub seal mäe otsas. Nii võis sellise ettevõtmise igati kordaläinuks tunnistada.

Laupäeval oli asi juba märksa tõsisem. 3,4km sprindirada Vooremäel on juba tiba raskem kui pargiteede peal kihutamine. Stardist liikusin kiiresti minema, sõitsin suhteliselt oma võimete piiril. Aga esimese tõusu üleval jõudis mulle ikka Tarvo Klaasimäe minutiga järgi, ei oleks seda nii vara oodanud. Edasine sõit kulges nii nagu suusaoskused lubasid. Tegin ka mõned valed rajavalikud, aga liikusin nii nagu olin ise plaaninud, nii et vahepeal ei tulnud kusagil ringi tiirutada ja oma asukohta kindlaks teha.

Pühapäeval tuli läbida 12,6km tavarada. Juba esimene tõus oli raske ja nii kulges kogu rada. Tunne oli selline, et nagu sõidaks tühjade kummidega ratta seljas. Aga kahetseda pole midagi, kuna pingutus oli korralik. Suusa-o vastu mul ei ole midagi, täitsa meeldiv on metsade vahel ukerdada ja punkte noppida. Minule kui suvisele orienteerujale oli see ettevõtmine rohkem hea teevaliku trenn ja füüsiliselt raske ettevõtmine.

Kui veab siis võib mind see talv vähemalt ühe korra veel suusa-o võistlusel näha.



TulemusedPildid(Piibe Tammemäe)