 |
| esimesel päeval paistis päike |
Rääkides Itaalia laagri sisulisemast
poolest, siis esimese kolme täispäevaga jõudsin õnneks päris
palju ära teha. Tegin kaks o-trenni päevas, kuna tundus arulage
maastikele niivõrd lähedal olles niisama jooksma minna. Mets lausa
tõmbas. Nii nagu eelmises postituses kirjutasin, siis mets tõmbas
mind nii kõvasti, et gravitatsioonijõu mõjul kukkusin kivi otsa
end vigaseks.
Kuna juba haiglast lasin omal jalal
jalga, siis naljalt mind voodisse lebama ei saanud jätta. Kohe
järgmisel päeval sõitsin koos ülejäänud kolme laagrilisega
treeningule. Teised läksid trenni, mina ukerdasin natuke mööda
tasast põldu ja asfalteed väikeste sammudega. Tegin pilte, natuke
uurisin kaarti. Kaks päeva pärast kukkumist ukerdasin juba
Veneetsias turistina ringi. Muidugi seda kõike rahulikult ja
longates. Trepid olid kõige rohkem kannatust nõudvad kohad. Jalg
pidas ilusti vastu.
 |
| turist |
Neli päeva pärast kukkumist läksime
samale maastikule trenni, kus end vigaseks kukkusin. Käisin ka
sündmuspaika uuesti vaatamas. Kivi seisis ikka sama koha peal. Kokku
viitsin maastikul aega natuke üle kahe tunni läbides peaaegu 6 km.
Tasapisi hakkas suurem lonkamine ära kaduma, kuid nõlvadel oli
sellegi poolest keeruline liikuda. Viis päeva (viimane trennipäev)
pärast kukkumist käisin lausa kaks korda maastikul jalutamas. Nii
sain vähemalt mingi pildi maastikest, mis järgmisel aastal ees on
ootamas.
 |
| laagrilised ja meie ratsu |
Ärasõidu päev kujunes kõige
ilusamaks. Päike paistis, pilvi polnud, nähtavus hea. Eelmisel
päeval sai ühel maastikul sellistes vihmapilvedes oldud, et vaevu
nägi kuhu edasi liikuda. Tolle päevaga oli vaja jõuda juba
Stockholmi, kuna ees ootas 25manna. Mida ma reisipäeva juures kõige
rohkem pelgasin oli lennuk, kuna ma jalg väga kõveras ei saanud
hoida, siis Ryanairi riiulite peal pole just kõige mugavam istuda
pikka kasvu isikul. Kuid minu üllatuseks paigutati mind
varuväljapääsu juurde, kus jäi sirgete jalgadega istudes ka ruumi
üle. Vedas.
25mannal olin sellel korral siis
täiesti uues rollis. Alguses mõtlesin, et olen lihtsalt vahva sell
platsil, kes jälgib võistlust ja klõpsib mõned pildid.. Kuid see
idee lõppes sellega kui sain endale väikse kohustuse. Pandi mulle
treeneri kaelapael kaela ja hakkasin Kangasala esimese võistkonna
võistluse käiku üles tähendama. Tegu oli igati tänuväärt
tööga, kuna korraldajad ise ei suutnud tulemusi kuidagi välja
lasta. Kuid sellegi poolest olin igati rahul, võtsin finišikoridori
ääres päikest ja suhtlesin klubikaaslastega.
 |
| 25manna päikest nautimas |
Eestisse jõudes hüppasin juba
järgmisel päeval ratta selga ja kätte jõudis juba see päev, kui
kukkumisest oli möödas 10 päeva. Perearst võttis õmblused välja,
kokku oli neid kümme, ülejäänud sisemised õmblused kaovad ise
ära. Jalgrattaga küll tegin oma igapäevaseid toimetusi edasi, kuid
jooksma minemine tundus veel mõttetu üritusena. Kuid kaks päeva
pärast õmbluste ära võtmist mõtlesin, et teen väikse sörgi
pargis. Alguses plaanisin nii umbes 2 km proovida kui jalg kannatab.
Lõpetuseks tuli välja, et jalg kannatas lausa 5,5 km joosta. Rohkem
igaks juhuks ei teinud.
Nüüd reedest esmaspäevani olin Elvas
noorte Ilvestega laagris. Viisin punkte metsa ja jõudsin isegi
trenni teha. Ühtlasi ka alates reedest olen harjutanud kaks korda
päevas ja seda ilma probleemideta. Seega kohustuslik puhkus on läbi
saanud ja ettevalmistus järgmiseks hooajaks on alanud. Esialgu
mõlguvad meeles ikka 2014 aasta võistlused, kuid mis seal salata,
juba mitmeid kuid ootusärevalt oodates sai nüüd teatavaks see, et
2017 aasta MM toimub Eestis. Treeningutel on nüüd teine jume!
 |
| 1700 meetri kõrgusel ukerdamas. võib pakkuda, kuidas oli kaardijoonistaja antud kive kaardil kajastanud. |
 |
| natuke kivine ala |
 |
| esimene treening itaalia laagris |
 |
| saatuslik kivi |
